"Sary mysyq / Сары мысық" (Kasahstan-Prantsusmaa 2020, rezh Adilkhan Yerzhanov). Võtsin Pöffi võimalustest siis veel viimastki vatti, ja vaatasin ka teise Yerzhanovi ära. See oli kahtlemata filmipoeetilisem kui Ulbolsõn, meeleheite ja sünguse loori all täis lustakat absurdi. Kõik tegelased olid nagu Trieri Idiootidest, kes olid oma mängule veel mõned vindid peale keeranud, nii et nad said seda ühtaegu surmtõsiselt ja täiesti debiilselt. Tõlgendused on vaatajale avatud - kõik võimaluste used läbimurdmiseks pärani praokil. Schrödingeri kollane kass... Vali ainult endale sobilik kultuuriruum, kus seda siis nt endale eelistatud žanrisse kuuluvana käsitleda.
Aga siiski meelis mulle Ulbolsõn rohkem. Võibolla seepärast, et näha kõiki neid samu näitlejaid uuesti sootuks teistes rollides oli seljaaju pidi häiriv (oli tunne, nagu vaataks äraspidist Solondzi Palindroome). Aga tõenäoliselt pigem seepärast, et filmi moraal oli natuke liiga esiplaanil, deklaratiivne. Eks filmitegijal on omad vajadused ja eesmärgid, miks nii teha. Kuigi ma oletan, et üks tavaline kasahh saab sellest filmist aru ka ilma moraali nii puust ja punaseks tegemata. Nii et ma eeldan, et seda oli tehtud välisvaataja huvides. Ei teagi, kas siis tõesti keskmist festivalivaatajat (sest küllap neile välisvaatajatele see film suunatud on) saab pidada nii tuhmiks? Kasahstani asukoht ja ajalugu jne võib ju vabalt olla teadmata (ja eks viimane on minugi jaoks üsna tume maa ehk valge laik), ent filmis esitatav lugu on nõnda universaalne, et mingeid probleeme sellest aru saamisega ei tohiks olla...
Foto: pisut kollane kass, Põlgaste, juuli 2013, tikutopsikaamera
KZ
RU
EN